IP-aadress on 32-bitine kahendnumber, mis tuvastab üheselt konkreetse arvuti Internetis või sisevõrgus. Kuna binaarnumbreid on raske lugeda, antakse IP-aadressid kümnendarvude punktiir-neljakujulises vormis, kusjuures iga osa esindab 8 bitti 32-bitisest aadressist (näiteks 127.0.0.1). Serverid on traditsiooniliselt konfigureeritud kasutama staatiliselt määratud IP-aadressi, samas kui tavalised arvutid ja teistele seadmetele eraldab DHCP-server dünaamiliselt IP-aadressi (Dynamic Host Configuration protokoll).
Technipages selgitab IP-aadressi
IPv4 on kõige sagedamini kasutatav ja äratuntav IP-aadressi struktuur, millel on inimloetav punkt-nelikujuline vorming. IPv6 on uuem ja vähem toetatud aadressiskeem, mis on loodud IPv4-aadresside kriitilise puuduse vastu võitlemiseks. IPv6 kasutab 128-bitist aadressistruktuuri, inimloetavas vormingus kasutatakse nelja koolonitega eraldatud numbrikomplekti ja sellel on skeem, mis teatud juhtudel aadresse lihtsustab. Kuigi IPv4 aadressiruum on ammendatud, on IPv6 aadressiruum peaaegu kujuteldamatult suur (3,4 × 10^38 või 34, mille järel on 37 nulli, on IPv6-s võimalikud aadressid võrreldes 4 294 967 296 aadressiga IPv4).
Mitmed privaatsed IP-aadressi vahemikud on määratud kasutamiseks ainult sisevõrkudes, piirates nende kasutamist privaatvõrkudega, iga privaatvõrk on suudab kasutada sama aadressiruumi, säästes sellega uskumatult palju IP-aadresse, mida oleks vaja iga üksiku võrgu IP-aadressi ainulaadseks viitamiseks aadress.
IP-aadressi levinumad kasutusviisid
- IP-aadressid kirjutatakse ja kuvatakse tavaliselt inimloetava punkti-neljakujulise tähistusega.
- Alamvõrgu mask või CIDR-i märge määrab, kuidas IP-aadress on jagatud võrgu- ja hostiosadeks.
- Dünaamilised IP-aadressid määrab DHCP-server.
Levinud IP-aadressi väärkasutused
- IP-aadressid on privaatvõrkudes olevatele arvutitele antud nimed, et neid hõlpsamini tuvastada.