Võrgu neutraalsus on Interneti kasutamise üks peamisi (siiski pole vaieldamatu) põhimõtteid. See näeb ette, et Interneti-teenuse pakkujad või Interneti-teenuse pakkujad peavad kohtlema kõiki Interneti-suhtlusi võrdselt. Seda tuleb teha ilma erinevaid tasusid võtmata, olenevalt sellest, mida kasutaja võrgus kasutab või kust.
See tähendab, et Interneti-teenuse pakkujad ei tohiks blokeerida, aeglustada ega teatud veebisaitidele või teenustele juurdepääsu eest lisatasu nõuda. Ilma võrguneutraalsuseta saaksid Interneti-teenuse pakkujad näiteks Vimeoga lepingu sõlmida ja seejärel jõuliselt aeglustada Interneti-kiirust, mida nad pakuvad kasutajatele, kes kasutavad Vimeo asemel YouTube'i. Või mõni muu videomajutussait.
Termini enda lõi 2003. aastal meediaõiguse üliõpilane nimega Tim Wu ja see ei mõjutanud seda, mida lõppkasutaja saab välja filtreerida. Teisisõnu, kasutaja konfigureeritud alamplokid on korras. Siiski, kui Interneti-teenuse pakkuja kehtestaks täiskasvanutele mõeldud sisu keelud, rikuks see võrgu neutraalsust.
Väärib märkimist, et võrgu neutraalsus ei ole kõikjal seadus ja seda ei jõustata samamoodi. Näiteks on mõiste ja määratlus olnud USA-s kriitika all alates 90ndatest. 2019. aastal võttis Esindajatekoda vastu seaduse Salvesta Internet, et tagada lairiba-interneti kasutajatele võrdne juurdepääs veebisisule. See seadus ei läinud senatisse vastu ja tunnistati Trumpi administratsiooni ajal täielikult kehtetuks. Argumendid võrgu neutraalsuse üle on kogu maailmas ligikaudu samad.
Võrgu neutraalsuse probleemid ja eelised
Nagu mainitud, võib ühe saidi liikluse potentsiaalne kiirendamine ja teise saidi aeglustamine kasutaja kogemust tõsiselt mõjutada. Interneti-teenuse pakkujate volituse korral oleks see vältimatu oht nende vabadusele kasutada teenust, mille eest nad maksavad. Kuigi sisuliselt näib olevat kahjutu pakkuda näiteks Netflixile suuremat kiirust, on seda tüüpi eritehingu edasine mõju valdavalt negatiivne. See võib segada konkreetsete veebisaitide võimet teistega konkureerida. Interneti-teenuse pakkujad võivad näiteks otseselt häirida veebipõhiste ettevõtete võimet konkurentsis püsida.
Teine probleem on võimalik diskrimineerimine IP-aadressi alusel – või otsene tsensuur ilma võrguneutraalsuseta. Teatud riigid, nagu Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea, osalevad selles aktiivselt avalikult. Näiteks leiavad nad, et nende Interneti-teenuse pakkujad blokeerivad riikide valitsuste veebisaite vastuvõetamatuks. Hiina puhul kuuluvad Interneti-teenuse pakkujad valdavalt valitsusele (või vähemalt kontrolli all), mitte mis tahes vaba turu osa. See tähendab, et kehtestatud keelud võivad ulatuda kasutajate teatud otsinguterminite blokeerimiseni. Populaarne näide on Hiina tuntud massimõrv Tiananmeni väljakul 4. juunil 1989. Hiinas toimuva sündmuse kohta teabe otsimine on keeruline, kuna otsingud on sageli blokeeritud, tulemused filtreeritakse ja mujal maailmas avalikult kättesaadav teave ei ole Hiinas kättesaadav ise.
See on üks parimaid näiteid selle kohta, miks võrgu neutraalsus (või midagi võimalikult lähedast) on vajalik, kui Internet on jätkuvalt elujõuline teabe- ja suhtlusallikas.
Võrgu neutraalsuse puudused
Võrguneutraalsuse suhteliselt tagasihoidlikud puudused kipuvad taanduma lõppkasutajate taskust. Ilma võrguneutraalsuseta oleks võimalik sõlmida lepinguid Interneti-teenuse pakkujatega, mis näiteks ei võta tasu või võtavad vähem tasu ainult Netflixi ja YouTube'i kasutamise eest. Kasutajad, kes kasutavad ainult neid saite, võivad saada oluliselt odavama tehingu ja maksta vähem. Kuid see seadistus on peamiselt teoreetiline, kuna neid pole palju (kui mõni) näiteid selle toimimise kohta.
Teoreetiliselt võivad Interneti-teenuse pakkujad ilma võrgu neutraalsuseta muutuda kindlasummalistelt kasutustasudelt saidipõhisteks tasudeks. Nii et saite, mis kasutavad palju liiklust, näiteks voogesitussaidid, võidakse karistada, kuna need on kallimad. Ressursid, nagu Vikipeedia, on tasuta või peaaegu tasuta. See on täpselt vastupidine ülaltoodud näitele, kuid tooks mõnele kasutajale kasu ka teiste arvelt.
Üldisem positiivne oleks võimalus muuta konkreetsed ressursid täielikult tasuta kasutamiseks. Näiteks akadeemiliste või uurimistöökohtade ja avalikku huvi pakkuvate saitide jaoks peaks olema lihtsam juurdepääsetav äärmiselt madala sissetulekuga leibkondadele, kes ei pruugi olla suutelised voogesituse eest lisatasu maksma saidid. Ka see on teoreetiline näide ja toob kaasa väljakutseid. Näiteks kes otsustab, millised saidid peaksid olema tasuta või avalikkuse huvides?
Järeldus
Võrgu neutraalsus on suhteliselt lihtne mõiste, mille ümber on palju keerulisi vaateid. Paljud arvamused taanduvad aga regulatsiooni aktsepteerimisele või vabaturul otsustamise lubamisele. See selgitab palju, miks see probleem USA-s nii polariseerub. Millised on teie mõtted sellel teemal? Jagage oma mõtteid kommentaarides.